Millal tindimärgistus algas

Pangavärvide pakkide poolt sündinud esimenetindimärgisrõivaste kaitsmiseks mõeldud toodet tutvustas Euroopas 1984. aasta märtsis Rootsi firma Fargklamman AB (tuntud ka kui Color Tag). Algversioonil oli kaks nelja tolli pikkust plastikust "rihma", mis olid ühest otsast hingega ühendatud. Ühel küljel oli kaks farmatseutilise kvaliteediga viaali, mis sisaldasid mittetoksilist, kuid halvasti lõhnavat värvainet, ja kaks nõela kanga läbitorkamiseks. Teisel küljel olid nõelte anumad koos luku ja selle avamiseks vajaliku väikese plastkolviga. Need olid rasked ja kallid (igaüks umbes 6,00 dollarit).

Värvilised sildid olid vastupidavad ja talusid jaekauplustes korduvat kasutamist. Neid oli raske tööriistadega ilma vahejuhtumiteta jõuga avada, kuid viaalid lihtsalt ei purunenud, vaid plahvatasid. Kui see juhtus, oli rõivas tõepoolest rikutud.

Nagu tavalise EAS-i puhulkõvad sildid, Värvisildid tuli müügikohas eemaldada. Kolvi lükkamiseks oli vaja suruõhku, et polt ja konks lahti lukustada, hoides sildi kahte külge koos. Kompressor ei olnud kasutajasõbralik. See anastas väärtuslikku ruumi kassas, nõudis spetsiaalset pistikupesa ja maksis 800 dollarit.

Hoolimata tootega seotud ohutusest, vastutusest ja kasutusprobleemidest ning üldisest arusaamatusest idee taga olevast heidutuse kontseptsioonist, turustas Color Tag tooteid edukalt mitmes Euroopa riigis. Kulus veidi aega, kuid mõned visionäärid Ameerika jaemüüjad, nagu Dave Whitney ettevõttest Ross Stores, Inc., viisid alates 1986. aastast läbi väikesemahulisi katsetusi. Kuid toode jäi "veidruseks".